Järjest enam ettevõtteid mõtleb sellele, kuidas töötajaid peale konkureeriva palga motiveerida ja hoida neil silm säramas. Üks variant võidelda üksluiseks muutunud tööelu ja väsimusega on murda rutiini: näiteks viia kollektiiv reisile, miks mitte koolitusreisile. Palgas kajastuv preemia saab paari nädalaga otsa, kuid väljasõidult kogutud mälestused kestavad igavesti. Öeldakse, et reisidel õpitakse üksteist tõeliselt tundma. See lähendab inimesi ja omadega on ikka lihtsam asju ajada.
Kohaliku ehitusettevõtte OÜ Kodu Kuubis tegevjuht Germo Karro, kes oma töötajatega käis eelmisel aastal jõulude puhul Marokos ja plaanib sel aastal minna Tenerifele, leiab, et reis on kestvam kingitus kui raha. “Meie ettevõtte eesmärk on pere ühtsustunnet tugevdada. Töötajad saavad reisile võtta oma kaasa,” lausus Karro.
Liina töötab tarkvaraarendusettevõttes, kus ühised väljasõidud ei ole haruldane nähtus. Igal aastal saadab firma töötajad ilma avastama. Ta leiab, et need liidavad tiimikaaslasi. Tööl on kohe lihtsam suhelda, kui ei näe kolleegi kui üksnes professionaali, vaid kui inimest, kellega saab vabalt kõigest rääkida. Tekivad ühised mälestused ja töötaja tunneb ennast palju rohkem osana ettevõttest.
“Kui oled bossi kõrvalvoodis norsanud või kolleegidega pimedas pargis veini joonud ja filosofeerinud, siis tööl on hiljem palju lihtsam suhelda. Koostöö sujub paremini, kuna suhtlus on vabam,” lausus programmeerija Liina.
Firmasisesed koosviibimised ja reisid arendavad meeskonnaliikmete suhteid: eeskätt suurendavad usaldust leida üksteise seni avastamata oskusi ja seeläbi suurendada töö efektiivsust. “Eelkõige viivad koolitusreisid inimesed rutiinist välja, pakkudes seeläbi vaheldust ja enam võimalusi lõõgastuda. Veetes aega koos väljaspool tööaega, saad teada, kellega tõepoolest võiks luurele minna,” rääkis Tamonte koolitusreiside juht Heleri Wazza, kes korraldab erineva suunitlusega reise Marokosse.
Peale lähendamise ja uue hingamise pakkumise hoiavad eri hüved töötajat enda ettevõttes. Näiteks tunnistab seda Karro ettevõtte juhina. “Kõik ei paku selliseid hüvesid,” märkis ta. “Ettevõttel on tegelikult odavam osta reis kui tõsta palka. Kui töötajal on suurem side ettevõtte ja kaastöötajatega, siis ta läheb väiksema tõenäosusega mujale tööle,” kinnitas Liinagi.
Kui oled bossi kõrvalvoodis norsanud või kolleegidega pimedas pargis veini joonud ja filosofeerinud, siis tööl on hiljem palju lihtsam suhelda. LiinaKümmekond aastat tagasi reisis Wazza sõbrannaga Marokosse, lennupilet ja kaks kätt taskus. Kohapeal aga tekkisid tutvused, mis jäid kestma. Nii hakkas ta igal aastal tagasi kippuma. Lõpuks võttis sõpruskonnast reisiselle kaasa, kellele reisisaatjana ja kohalikke tundes ehedat Marokot tutvustas. Huvilisi, kes temaga Marokosse tahtsid minna, tuli aina juurde ja sealt sündiski idee hakata pakkuma ametlikku teenust.
Nüüdseks on Wazza Marokos jala ukse vahele saanud: sõlminud kokkuleppeid
kohalike haiglate ja koolidega, kus siinsetele gruppidele võimalik sealseid tingimusi ja olustikku näidata. Näiteks on Marokos Wazzaga käinud ehitusettevõtted tutvumas valdkonnaga ja uudistamas ehitustavasid (savimajade ehitus). Meditsiiniõdede rühm külastas kohaliku haigla sünnitusosakonda. Haridustöötajatel avaneb võimalus tutvuda koolieluga, näiteks jaanuarikuus on võimalus osaleda haridusteemalisel seminaril. Samuti on kokkulepe sealse jalgpallimeeskonnaga ja praegu korraldatakse laagrit, kuhu läheb üks Pärnu meeskondi.
Luua Marokos tihedad suhted mõne kooli või haiglaga ei ole Wazza sõnutsi üldsegi lihtne ja turist sinna naljalt ei pääse. Tegemist on pikkade läbirääkimiste teel saavutatud kokkulepetega. “Koolis näiteks on kavas minna tundidesse vaatlejateks, kohtume kooli administratsiooniga ja hiljem saame kohvilaua taga kokku õpetajatega, et arutada ja vahetada kogemusi. See on erakordne võimalus piiluda maailma, mis muidu on saladuslooriga kaetud,” selgitas Wazza.
“Tahan näidata ehedat Maroko elu, mitte turismiatraktsioone. Peatume seal kohalike inimeste juures, sööme ehtsat kodutoitu. Kui käime restoranides, siis mitte turistikates, vaid nendes nurgatagustes,” loetles Wazza. Lisades, et ta on reisinud paljudes muudeski riikides, kuid Marokos peituvat midagi, mis teda tagasi tõmbab. “Olen seal nagu kodus. Ma küll ei ole moslem, kuid nad võtavad mind sellisena, nagu ma olen,” märkis ta.
Kui aga töötajatele antaks valida palgalisa ja koolitusreisi vahel, kumba nad eelistaksid? Karro möönis, et on olnud töötajaid, kes öelnud, et tahaksid reisiraha pigem pangakontole. “See aga ei ole meie ettevõtte stiil. Need, kes tahaksid kõiges ainult rahanumbrit näha, ei sobi meie keskkonda,” avaldas ta. Liina tunnistas, et otsus sõltuks paljuski summast, mida juurde pakutakse, kuid leidis, et reisil on lõppkokkuvõttes suurem väärtus.
Pärnu Postimees, 14. september 2018