11.-20. septembrini aset leidval õppereisi “Minu unistuste foto”raames uurisime õppereisi juhendaja Silver Köstri (31) käest, kuidas ta fotograafiani jõudis, mida peab ta oluliseks reisifoto tegemisel ning milline on olnud tema kokkupuude Marokoga.
Kuidas algas Sinu tee fotograafina? Kas algus oli pigem kerge või raske? Kas sa õppisid seda koolis või omal käel?
Fotopisik on mul ammu olnud, aga tõsisem huvi algas aastal 2015, kui ostsin oma esimese drooni mis paraku küll mõned kuud hiljem merre uppus, aga selleks ajaks oli see haigus juba nii süvenenud, et enam tagasiteed ei olnud. Ainukeseks kooliks on olnud lõputu katsetamine ja internet, lisaks mõned üksikud koolitused.
Kuidas sa suutsid end nii kaugele välja arendada? Kas on olnud rohkem põrumist kui edu?
Kaugel? Ma ise leian, et olen alles teekonna alguses ja ilmselt kohale ei jõuagi, kuna õppida ja areneda on võimalik lõputult. Ma ütleks, et edu on olnud rohkem, kuna algselt polnud üldse eesmärk fotograafina kuhugi jõuda, see et järsku hakkas tulema huvitavaid pakkumisi ja positiivset tagasisidet oli tõsine üllatus.
Mis marki oli Sinu esimene kaamera ning kas sellel oli ka tekkelugu?
Kõige esimene oli täiesti algeline filmiga seebikarp.
Kõige esimene kaamera oli täiesti algeline filmiga seebikarp
Mida fotograafi töö tegelikult tähendab? Kas sellega toob nö. leiva lauale?
Fotograafi töö pole ilmselgelt nii lihtne kui see kõrvalt võib paista. Inimesed näevad pigem seda glamuurset osa, aga kui palju lisandub tööd arvuti taga jääb nähtamatuks. Ja kuna mina teen seda teise töö kõrvalt siis tähendab see tihtipeale väga vähest uneaega. Sellest ära elada on kindlasti võimalik, aga sinna jõudmine nõuab kõvasti vaeva ja aega.
Mida meeldib sulle endale kõige rohkem pildistada?
Siin ei saa ma ühtsest vastust anda, aga viimasel ajal kisub inimeste poole.
Kolm sõna, mis kirjeldab Sinu pildistamise stiili?
Kontrastne, värviline, detailne.
Mis sa arvad, missugused omadused annavad eelduse olemaks hea fotograaf?
Töökus, kriitika talumine, enesekriitilisus, õppimisvõime ja arenemistahe
Järsku läks jube saginaks – kohalikud jooksid ringi ja karjusid midagi mulle. Ei saanud aru kuna rääkisid prantsuse keeles, üsna kiirelt saabus ka politsei.
Kas Sul on pildistamiste ajal juhtunud ka mõni põnev või naljakas seik? Kui jah, siis milline?
Eks on juhtunud ikka, viimane oli vast Marokos. Olin ühes arhitektuuri mälestises ja üritasin statiivi abil saavutada väheke kiiksuga võttenurka. Järsku läks jube saginaks – kohalikud jooksid ringi ja karjusid midagi mulle. Ei saanud aru kuna rääkisid prantsuse keeles, üsna kiirelt saabus ka politsei. Mis lõpuks välja tuli – kuna upitasin statiiviga kaamera võimalikult kõrgele siis kohalikele tundus, et kasutan drooni mis on seal maal keelatud.
Kuidas leiad selle „õige nurga“ pildistamisel?
Üritan võimalusel ja vajadusel vältida silmade kõrguselt pildistamist kuna see on lihtsalt igav. Seetõttu võib mind tihti näha mööda maad “roomates”. Ehk siis mida tavapäratum on võttenurk seda põnevam tulemus üldjuhul.
Mis on olnud su suurim eksimus? Millest soovitad fotohuvilisel kindlasti hoiduda? (nt mälukaart ununeb maha, kaameral saab aku tühjaks ning varuakut pole kaasas)
Oma esimesel võõraste inimeste jäädvustamisel suutsin tõesti pooltühja akuga kohale minna, aga kõik lõppes hästi ja aku pidas lõpuni vastu. Nüüdseks on mul akusid piisavalt palju, et ka tuhandeid pilte päevas tehes ei jää hätta.
Kui palju on Sul nö. toorest materjalid võrreldes sellega, mis sa lõpuks kliendile annad?
Oleneb täiesti mis on eesmärk, ürituste puhul läheb laias laastus kolm neljandikku prügikasti, aga vahel on selle ühe pildi saamiseks vaja ka sadu kaadreid.
Kuna võib öelda, et fotograafia on mul haigus, siis ilma kaamerata ei oska ma üldse olla, aga üritan siiski ka vahepeal aparaadi käest panna. Tõsi küll, kauaks see kotti ei jää.
Kas sulle meeldib reisil fotosid teha või eelistad pigem nö. mälupilti?
Kuna võib öelda, et fotograafia on mul haigus, siis ilma kaamerata ei oska ma üldse olla, aga üritan siiski ka vahepeal aparaadi käest panna. Tõsi küll, kauaks see kotti ei jää.
Milline oleks Sinu unistuste reisifoto?
Päikesetõus Nepali mägikülas.
Kui Sa saaksid reisifoto pildistamisele kaasa võtta ainult ühe objektiivi, mis see oleks?
Midagi universaalset ehk siis üks millega saab lainurgast telefotoni.
Mis on reisifotode eelis?
Ma vastaks nii, et fotograafia üldiselt õpetab nägema hoopis teistmoodi kui niiöelda tavainimene tänaval ja seega reisil võid sa näha palju rohkem kui keegi, kes ei otsi hetki.
Kuidas saab tõelise reisifoto?
Väga lihtne – tuleb olla õigel ajal, õiges kohas ja teha õiget asja.
Tõelise reisifoto jaoks tuleb olla õigel ajal, õiges kohas ja teha õiget asja.
Mida pead Marokos pildistamise eeliseks?
Isiklikult olen käinud ühes linnas, aga see ületas minu kõiki ootuseid. Keskkond ise on niivõrd teistsugune võrreldes Euroopaga, et pildistamist leiab igal sammul. Enne sinna minekut tegin kõvasti eeltööd, aga siiski kui esimesel hommikul ihuüksi seal ringi jalutasin olin ma täiesti pahviks löödud. See kirjeldamatu kaos – läbisegi eeslid, autod, rollerid mille peal terve pere ja inimeste massid, linnas mis ongi põhimõtteliselt üks suur kauplemiskeskus, kus pole võimalik ära eksimata liigelda. Ja see mis toimub seal õhtupimeduses – seda kirjeldada pole võimalik ja peab lihtsalt ise kogema. Nii et on mida jäädvustada.
Kuidas kirjeldad tunnet, kui oled valmis saanud pildi, millega oled tõeliselt rahul?
Siis tunnengi rahulolu ja seda ei vähenda ka see kui teised sellest aru ei saa.
Nimeta 5 asja, mida peaks kindlasti reisifotosid tehes meeles pidama?
Kuna reisifotod sisaldavad ka kohalikku eluolu, siis peab austama kohalikke inimesi, nende kombeid, privaatsust ja traditsioone.
Kindlasti tuleb vahepeal ka ilma pildistamata ringi vaadata.
Kuigi mulle meeldib tundmatus kohas vette hüpata siis mingi eeltöö oleks ikka vajalik.
Tuleb arvestada, et leidub pahatahtlikke kellele võib su varustus näppu jääda.
Kindlasti tuleb külastada kohti mis pole nö turistikad.
Mis vahendid peaksid ühel harrastajal fotograafil reisil kaasas olema?
Ühest vastust siin vist ei saagi olla, oleneb täitsa kes millega pildistab, mõni piirdub telefoniga, aga kui kasutada fotoaparaati siis peab kaasas olema piisavalt mälukaarte või võimalus kuskile fotosid kopeerida (näiteks arvuti), objektiivi puhastuslapp ja piisavalt akusid.
Harrastajal fotograafil peab kaasas olema piisavalt mälukaarte või võimalus kuskile fotosid kopeerida, näiteks arvuti, objektiivi puhastuslapp ja piisavalt akusid.
Kas sinu jaoks on vahet ka, reisifotol ja näiteks oma kodukoha üles pildistamisel?Kui jah, siis milline/millised on erinevus/
erinevused?
Kodukandis võib kergelt tekkida tunne, et kõik on juba pildistatud ja midagi uut ja huvitavat on raske leida. Reis peal võib aga igal sammul jäädvustamist väärt näha.
Kas on võimalik pildistada sinu standardeile vastavat reisifotot nii, et pärast järeltöötlust üldse vaja ei ole?
Kuna ma pildistan ainult RAW formaadis siis mingit töötlust on igal juhul vaja, aga tihtipeale ei piirdu ma väikese töötlusega. Minu jaoks on arvutiga tehtav töö sama väärtuslik kui pildistamine ja mulle väga põnev protsess. Seda seetõttu et ma ei otsi taga võimalikult tõetruult hetke kujutamist. Mõned võivad öelda, et töötlen üle- see on nende arvamus, sest eelkõige teen seda mis mulle meeldib.
Kas Sul on mõnelt reisilt tulnud ka mõni lemmik reisifoto? Kuidas see sündis? (Kas saaksid selle palun saata, lisaksime juurde autori ning millega täpsemalt tegu?
Viimase aja lemmik on ilmselt see pilt. Tehtud on see Marrakeschis selle aasta alguses. Sinna ma sattusin ühe rahvusvahelise fotograafidele suunatud ürituse raames. Käsil oli viimane päev selles linnas, mil me liikusime kaheksase grupina (kusjuures kõik olid pärit eri riikidest) eemal turistide piirkonnast, kus sa kogeda tõelist elu. Tegu on siis sealmaal ühe täiesti tavalise tänavatoidu kohaga, kuna välismaalasi selles kandis tunduvalt vähem olid inimesed kaamerat nähes tunduvalt tolerantsemad ja ei lasknud mõnest klõpsust ennast häirida ning ei hakanud ka kohe selle eest raha nõudma.